Bruno O'Ya filminäitleja karjäär oli muljetavaldav. Temast kujunes üks neist vähestest filmiinimestest ja muusikutest, kel 1960ndatel õnnestus Eesti NSV piiridest väljaspool karjääri teha.
Huvitav on see, et kuigi Poolas ja mujal Ida-Euroopa riikides oli Bruno O'Ya nimi tema hiigelaegadel (iseäranis 60-70ndatel) tõeliselt tuntud, siis kodumaal suhtuti näitlejasse pigem leigelt, isegi külmalt. Vahel teda tögati “kauboifilmides” mängimise pärast ning parodeeriti võõrsil tekkinud aktsendi tõttu. Samuti erines ta paljudest Eesti tuntud filminäitlejatest selle poolest, et tal puudus näitlemisalane haridus. Eesti filmitegijad teda oma filmidesse kunagi ei kaasanudki. Sellele vaatamata on Bruno O'Ya oluline tegelane eesti kultuuriloos ning teeb oma karjääriga silmad ette nii mõnelegi teisele tolleaegsele kodumaisele filminäitlejale.
O'Ya karjäär filminäitlejana algas 1959. aastal peaosaga Nõukogude Liidu filmis “Isade maa” (rež. Ivars Kraulitis), millele järgnes osa Armīda Neretniece filmis “Sinu õnn” (1960). Sealt edasi, 1961. aastal sai alguse koostöö Mosfilmiga, kui kinostuudio skaut ta ühest Riia hotellist, kus O'Ya parasjagu orkestriga esinemas viibis, üles otsis. Bruno pidas peaosa pakkumist uude Mosfilmi linateosesse esialgu küll naljaks, kuid mõne kuu pärast selgus, et asi oli huumorist kaugel. Ta kutsuti ametlikult Moskvasse ning Mosfilmi leping sai allkirjastatud. O'Ya esimene roll Mosfilmis oli üks peaosadest meremehedraamas “Tee sadamasse” (1962, rež. Georgi Danelia). Pärast seda osales ta näitlejana paljudes teistes Mosfilmi produktsioonides, aga ka teistes Nõukogude Liidu kinostuudiotes ja televisoonides.
Alates 1960ndate lõpust elas ja töötas ta peamiselt Wroclawis, Poolas. Sellesse aega jääb ka tema hiljem palju poleemikat tekitanud otsus muuta oma perekonnanimi Oja võõrapäraseks, kuid välismaalastele hõlpsamini hääldatavaks O'Ya'ks.
Aastatel 1959-1992 jõudis O'Ya mängida kokku viieteistkümne riigi (sh Saksa, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, NSVL, Läti, Bulgaaria, Soome jt) ligi sajas mängufilmis, telefilmis, autoriprogrammis ja muus audiovisuaalses teoses. Näitleja tüpaažilt sobis ta hästi 60-70ndatel vändatud filmidesse. “Tema kahemeetrine elegantne kuju sobis suurepäraselt kehastama sotsialismimaade mängufilmides ameeriklasi, SS-lasi ning lääne spioone”.
“Hea näitleja on see, kes paneb ennast kuulama, vaatama ja keda on hea vaadata. Tal peab olema oma isiksus, tal peab olema oma nägu. Kui nüüd see kõik kokku võtta, siis Bruno O'Ya on isiksus, tal on oma nägu ja see, kes teda kord on ekraanil näinud, see teda tõesti naljalt ei unusta. “ - Õie Orav
O'Ya tegi oma filmides ise ka kaskadööritrikke, mille tagajärjel on saanud mitmesuguseid traumasid. Kõige rängem vigastus tekkis tal 1975. aastal hiljem võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud filmi “Uputus” võtetel, kui hobune, kelle seljas ta ratsutas, kukkus ning jala murdis. Mees vigastas siis väga tõsiselt kaela. Bruno on Postimehes meenutanud, et ta viidi õnnetuse järgselt lennukiga Budapesti, kus vigastuse ravimiseks kulus kogu tema ja tolleaegse abikaasa raha. Parata aga polnud midagi - kallist ravist keeldudes oleks mees riskinud tööta jäämisega.
Filmitäht on Pärnu Postimehes meenutanud veel järgmist seika seoses kaskadööritrikkide teostamisega: ““Hundiulu” tegemisel pidin galoppivalt hobuselt kaevu hüppama, aga jalg takerdus jalusesse ja hobune oleks mind pooleks kiskunud. Viimasel hetkel õnneks jaluserihm rebenes. Obadus oli kohutav”.
Nagu filmistaaride puhul ikka, levis pika karjääri jooksul Bruno O'Ya kohta ka igasuguseid legende. Näiteks levis ajakirjanduses kuulujutt sellest, kuidas Bruno olnud kuuekümnendate keskel Kirk Douglase eest peaosa Poola filmis “Hundi ulg” ära napsanud. Kas see ka tõele vastab, pole teada. Kuulujutud käisid ka tema võõrsil väga kiiresti tekkinud Poola aktsendi üle - mees olevat seda Eestis intervjuusid andes või esinedes ise simuleerinud, kas siis enda lõbuks või üritades jätta kosmopoliitsemat muljet.
Oma karjääri kohta on ta ajakirjanduses rääkinud, et tal oli välismaalasena väga keeruline näitlejate konkursis püsida. See nõudis pidevalt barjääride ületamist ning seadis talle suured nõudmised. “Ma ei saanud olla amatöör proffide kõrval. Kui näitlejad purjutasid või puhkasid, õppisin ma teksti pähe ja mõtlesin, kuidas paremini rolli teha.”
Oma pika ja värvika filminäitleja karjääri jooksul ei õnnestunud tal siiski kordagi Eesti filmides kaasa lüüa. Ühes ammuses “Sirbi ja Vasara” intervjuus on ta öelnud, et tema unistuseks oli mängida vürst Gabrieli ja Kalevipoega. Ta käis isegi Tallinnas “Viimse reliikvia” (1969) proovivõtetel, kuid režissöör Kromanov saatis ta Poola tagasi, soovitades “oma kauboifilmides edasi mängida”. Selline tagasilükkamine oli Brunole suureks löögiks, eriti kuna see oli juba teine kord, mil Kromanov talle “ei" ütles. Lisaks “Viimsele reliikviale” oli O'Ya varasemalt käinud ka filmi “Mis juhtus Andres Lapeteusiga?” (1966) proovivõtetel.
Bruno O'Ya on alates 1966. aastast Rahvusvahelise Kinonäitlejate Assotsiatsiooni liige. 1967. aastal pälvis ta NSV Liidu riikliku preemia rolli eest filmis “Keegi ei tahtnud surra”. O'Ya oli filminäitlejana aktiivne kuni 1990ndate algusaastateni.
Bruno O'Ya parimad filmirollid:
“Lask udus” (1964, NSV Liit), roll: Mr Brinkl
“Keegi ei tahtnud surra” (1966, Leedu), roll: Bronius Lokys
“Hundi ulg” (1968, Poola): roll: Piotr Slotwina
“Saatuslik eksitus” (Saksa DV), roll: Hank Jackson
“Uputus” (1974, Poola), roll: Butrym Józwa
“Kentaurid” (1977, NSV Liit), roll: Nilson
Väljapaistvamad saavutused filminäitlejana: