Bruno O'Ya oli mitmekülgse loomingulise karjääri ning värvika eraeluga filminäitleja, muusik ning sportlane.

O'Ya (algselt Oja) sündis 12. veebruaril 1933. a Tallinnas ning suri 9. oktoobril 2002. a. Tartus. Ta kasvas üles küll Eestis, kuid tema täht lõi särama hoopis kodust eemal - esialgu paljutõotava noorsportlasena Moskvas ja Riias, siis estraadi- ja džässmuusikuna Lätis ning samuti filminäitlejana Poolas ja mujal Ida-Euroopas. Lisaks proovis ta kätt veel kirjaniku, fotomodellide koolitaja, kitarriõpetaja, kaubandusesindaja ja paljude teiste ametitega.

Alates 1960ndate lõpust elas ja töötas O'Ya peamiselt Wroclawis, Poolas. Ta jõudis oma elu jooksul mängida viieteistkümne riigi ligi sajas mängufilmis, telefilmis ja -sarjas ning autoriprogrammis. Üheski Eesti filmis ta oma pika karjääri jooksul kaasa teinud ei ole. O'Ya suurim saavutus näitlejana on 1967.a pälvitud NSV Liidu riiklik preemia rolli eest Vytautas Žalakevićiuse filmis “Keegi ei tahtnud surra” (1966), millega kaasnes rahvusvaheline tuntus. Samuti tegi ta 1974. aastal kaasa parima võõrkeelse filmi Oscarile nomineeritud Jerzy Hoffmani filmis “Uputus”.

1990ndate aastate alguses kolis vanameister tagasi Eestisse, kus veetis oma viimased kümmekond aastat Tartus elades ja töötades. Filmitäht oli abielus neli korda ning tal on tütar Dominika O'Ya.